Pereloome ja kõrgharidusbürokraatia
Eesti ülikoolides õppimine
Meil on äärmiselt vedanud, et ülikooliharidus on tasuta.
Lõpeta keskkool hästi. Lisa SAIS-is avaldus kõrgkooli õppimise kohta ja juba oledki ülikoolipingis rebane. Edasi kühvelda teadmisi pähe nominaalajaga aine aine kaupa, kirjuta lõputöö ja naksti suundudki lõpuaktusele, et kätte saada oma kauaoodatud tunnistus. Pärast kolme aastat õppimist kroonid end bakalaureuse kraadiga, kaks aastat otsa õppimist magistrikraadiga.
Tundub tavaline tudengipõlv? Jah, kui oled tavaline.
Edasi järgneb klassikaline igav elu. Lähed tööle, leiad kaaslase, ostate esimese kodu ja alustate pereloomisega. Happy ending.
Noorus on ilus, vanadus maksab kätte aga nooruses tehtud otsuste eest
Nooruses on kõik roosiline, muresid vähe ja terve elu ees. Tunned, et keha kannatab kõike ja elad täie rauaga. Magad vähe; liigud vähe; sööd, mis ette juhtub või millele rahakott peale hakkab. Üldse ei mõtle veel mingile kidurale pensionipõlvele, kus liigud kargule toetudes tehisliigeste abil vaid kodu ja perearsti vahet. Ei näe, ei kuule ja jälle on mingid seadmed tulnud turule, millest mitte mõhkugi aru ei saa! Milleks, kellele? Lapsed vaja jälle appi kutsuda.
Hoolid enda tulevikust ja saad elu käest vastu hambaid
Mõtlesin ka mina, et lõpetan ülikooli, naudin natukene elu ja siis kunagi kolmekümnendates alustan laste saamise teemal mõtlemist. Pidin oma sissetuleku ise hankima, kuna kõik ei saa toetusi vanematelt või riigilt. Elasin eraldi, käisin vaheldumisi ülikoolis ja täiskohaga tööl. Tahtsin oma kodu.
Huvitusin juba gümnaasiumis väga meditsiinist ja kibelesin enda tulevikku ette teadma. Keemiat ja meditsiini ülikoolis õppides olid mulle kõiksugu uksed teadusmaailmas lahti ja uurisin enda keha kohta võimalikult palju. Igasugused vereanalüüsid, uuringute vastused, vanemate ja vanavanemate haiguslood ning otseloomulikult teaduskirjandus koos mahukate õpikutega said läbi käidud.
Mu esivanemad olid küll lapsed saanud, aga enne kolmekümnendaid. Muudest tervisehäiretest, mis takistasid lapsi saamast ei räägitud. Lihtsalt lootes, et küll ma ka siis saan ja proovin alles kolmekümnendates, oleksin end auku tõmmanud. Uurisin enda keha ja kui su enda keha sulle teistsuguseid signaale annab - tegutse! Kannatasin toona mitme erineva tervisehäire käes, mistõttu tarvitasin ravimeid. Kartsin, et minu tuleviku järeltulijate vundament on kõige paremal juhul nõrk. Lisaks minu sisetunne ei andnud rahu.
Minu õnneks oli Geenivaramu just kogumas proove teadustööks. Kohusetundliku kodanikuna täitsin küsimustikud, käisin verd andmas ja läbisin vestlused.
Geenivaramu tänukiri
Põnev teadmine - üks tänajatest tänane Eesti Vabariigi president Alar Karis
Esimene ja viimane võimalus?
Olin alles 23, kui lõpuks üks arstidest viitas mu kehvale tulevikule laste saamise osas. Geenivaramust polnud sel hetkel veel mingeid vastuseid tulnud.
Tervis oli tol hetkel mu elu halvim. Taastusin rattaõnnetusest. Mu hormoonid, analüüsid olid täiesti nässus. Keha põletikus. Ees oli ootamas operatsioon, koos võimaliku siirdamisega. Pidin kõik ravimid pealt ära jätma ja kehal puhata laskma. See ei olnud üldse tore aeg.
Samal ajal oli mul üürike aeg otsustamaks, kas üritada saada esimene laps kiirelt ära või on suur oht üldse ilma lasteta jääda.
Raske otsus tehtud
Valisin ülikoolihariduse pausile panemise ja lapse saamise teekonna. Laps sündis pea kaks kuud enneaegsena, aga tervena.
Laps muudab elus päris mitmeid prioriteete
Enne lapse saamist on elu kuidagi kerge. Ilmselt tuleneb see vastutustunde koormuse väiksusest. Pean ju ainult endale mõtlema.
Lapse sündides oled sa kohustatud lapse eest hoolitsema. Öösel kell 3 kõige magusamal unetsükli ajal pead end püsti ajama ja nutvat last rahustama. Aeg ei kulu enam raamatutele, sõpradele, sarjadele. See läheb vaid lapsele. Samas peab hoidma end ka vaimselt ja füüsiliselt tervena. Hakkad otsima lisaaega.
Raha pangakontolt lendab valguskiirusel lapsele vajalikku muretsedes ja taaskord - otsid sissetuleku suurendamise võimalusi. Ma ei saanud tööl käia ja elukaaslase palk polnud kaugeltki riigi keskmine.
Õppisin siis veel keemiat ülikoolis ja viibisin akadeemilisel puhkusel. Kui kasvatad alla kolmeaastast last, saad võtta sellist puhkust. Ei pea läbima ühtegi ainet, keskendud vaid lapsele. Üritasin siirduda lapse kõrvalt tagasi laborisse ja loenguid kuulama, aga südames kripeldas.
Kas tõesti magistrikraadiga keemikute palk 40h nädalas töötades jääb alla riigi keskmise? Kas tõesti pean töötama lisaks, olema kodust lapse juurest eemal rohkem aega, et katta kõik vajalikud kulud ja jätta midagi ka kõrvale, et nautida elu praegu ja pensionipõlves?
Pidasin kodus maha tõsiseid vestlusi. Uurisin tuttavatelt keemikutelt võimaluste kohta.
Kui tahad elu nautida ka ja mitte leppida riigi keskmisega, pidin vahetama eriala või elukohta. See aga tähendab ülikooliõpingute katkestamist ja uuesti sisseastumist, sest niisama õppekava vahetada ei saa ning nominaalaega ehk tasuta õppimise aega keegi juurde ei anna.
Pole üldse ebatavaline olukord. Tavaliselt saadakse lapsi kolmekümnendate keskel ja naised vahetavad siis oma tööandjat, eriala. Mina olin lihtsalt ajast dekaad ees.
Õppeainete takistusrada ja väikelapse haigusmaratonid
On teadatuntud tõde, et esimesed kolm eluaastat on laps tihti haige, mistõttu peab vanem tihti töölt/koolist eemal olema.
Enneaegse lapse kasvatamine ei ole kerge. Pead käima eriarste pidi, pidevalt jälgima ja kiirelt reageerima lapse vajadustele. Kordades tihedamalt, kui ajalise lapsega. Minu suureks sõbraks olid teadmised meditsiinisüsteemist ja vältimaks pikki järjekordi riigi tavalises süsteemis, külastasin ka erakliinikuid.
Võta lapsehoidja! Miks?
Lapsehoidja maksab päris palju. Tudengil pole sellist võimalustki. Ma tahtsin pakkuda lapsele turvalist keskkonda, kus ta saab oma mured ja rõõmud pereliikmetega ikka ära jagada. Psühholoogiline vundament kasvab sellises keskkonnas tugevaks, mitte võõrast palgates.
Lisaks, kui oled 25 ja sinu vanem sai sinu 25-aastaselt, siis 50-aastased käivad veel täiskohaga tööl. Neil on kõige magusamad viimased aastad jäänud ja vaja enne pensionit laenud ära maksta. Tihtipeale käiakse isegi kahel kohal tööl, et natukenegi reisida või kõrvalegi panna SOS-aegadeks. Nad aitavad, kui saavad.
Kahjuks on ka vanavanemaid, kes lihtsalt ei taha lapselapsi hoida. Sain loota vaid endale, vähesel määral lapse isale ja oma emale.
Ülikooli plaanisin minna alles lapse kolmeseks saades. Varasem minek oleks olnud vaid enesetapp. Oled enamus ajast ju haige lapsega kodus.
Ülikooli õppesüsteem on rigiidne. Semester kestab siin 16 nädalat ja sellele järgneb kuu jagu eksamite sooritamist. Täiskoormusega õppides pead läbima 30 EAP-d (ainepunktide süsteem) ja andestatakse sulle vaid 6 EAP jagu (tavaliselt 1 aine) mitte läbimist. Ehk tasuta õppe korral peab tudeng läbima semestris 24 EAP-d, muidu hakkad maksma 1 EAP = 60 € läbimata punktide eest. Teatud piirist veel alla ja saad eksmatrikuleerimise. Selline süsteem oli 2017. aastal, kui ma alustasin oma ehitusinseneriks õppimise teekonda.
Ehitusinseneriks õpib Eestis 5 aastat. See on integreeritud õpe ja vahepeal mingisugust vahetunnistust või kraadi ei saa. Eriala töötajatest on pidevalt puudus ja tulevikus palk väga hea.
Alla 7-aastase lapse kasvatamisel lubati läbida ka 0 EAP-d. Ei pidanud täiskoormusel õppima. Aga kordan, seda nii vaid kuni lapse kooliminekuni.
Tunduks nagu ok süsteem ja on ju tehtud erand!
Tegelik lillepidu
Esimene semester läks nii ja naa. Edasi keerulisemate ainete korral enam nii palju eemal ei saanud olla ja pooleli jäänud või võtmata aineid hakkas kogunema.
Oled 16 nädalat pingis ära nühkinud. Tuleb eksamite sooritamise aeg. Süsteemi järgi peaks olema igal ainel kaks korralist eksamite toimumise aega ja üks järeleksami toimumise aeg.
Aga mis siis, kui laps jääb haigeks ja kõik kolm eksami toimumise aega jäävad haigusperioodi aega. Kiirelt pole võimalik töögraafikuid ümber teha ja oled teemaga üksi jäätud. Jah, sa ei saa eksamile minna.
Ja koolist öeldakse - see you next year. Ja uuel aastal pead tegema jälle kõik need 16 nädalat õpet läbi ja eksami sooritama. Aja raiskamine.
Ei, meil ei ole kõik õppejõud vastutulelikud! Ei, meil ei ole isegi kõik õppejõud õppekorraldusreeglitest lähtuvad - nad ei anna tudengitele kolme eksami aega. Meil on siin riigis ka selline ülikooli osa eksisteerimas. Ja kui tudengina lähed mainima õppejõule või kõrgemale, siis saad kättemaksuks karmimad eksamiküsimused. Olen teinud suulist eksamit nii, et teine sama eriala õppejõud istub kõrval ja imestab, miks küll tudengi õige vastus ei sobi… Õppejõuga ei juhtu midagi. Nii väikese tasu eest insener õpetama ei tule.
Mu keskmine õppetulemus ei olnud 1,0. Oli 4,2 ja kõrgem. Mõni semester lausa 5,0. Võiks nagu hoida tudengeid, kes üritavad omandada teadmisi ja samal ajal nende õppejõudude endite pensionite maksjaid kasvatada? Ei, inimene ei mõtle nii kaugele ette.
Aga kui Geenivaramust saad teada, et vot ei pruugigi lapsi pärast ülikooli saada…
2019. aastal saabus esimene Geenivaramu tagasiside. Läksin ilusasti kohale, andsin allkirja, et olen nõus üldse saama teavet oma tulevikuvõimaluste kohta ja nõustaja hakkas rääkima…
Esiteks sain teada, et võitsin jackpoti - olen murdosa (5500 inimest), kes said täisgenoomi sekveneerimise. Inimkeeli - kui enamusel uuritakse osaliselt DNA ehk pärilikkusainet, siis minul kaardistati kogu materjal ära.
Olen täitsa heas seisus oma geenivariatsioonidega, ilus roheline, arvasin enne viimaseid lehekülgi. Süda täitsa ok, enamlevinud vähkide saamise tõenäosus olematu…
Ja siis see viimane osa. Viljakus skaalal täiesti punane! Hakkasin naerma. Nõustaja sattus segadusse. Teised nutavad, kui selliseid asju kuulevad ju. Ja mina seal olin täitsa lõbus ja rahulik. Mul on ju üks lapski olemas juba! Ta oli siis juba 5-aastane, täiesti terve ja aktiivne!
Ma olin nii õnnelik, et võtsin oma tervise uurimise ette juba gümnaasiumi ajal.
Missiis, kui…
Ma olin 30-aastane, kui mulle ametlikult välja öeldi, et mu viljakusega seotud materjal on nadi.
Kui mul poleks olnud ühtegi last siis, ma oleks ka nutnud! Ilmselt oleks pidanud mulle keegi isegi järgi tulema, sest see on laastav uudis. See on õnnetus ju!
Alguses nutad, siis hakkad igasuguseid hormoone ja ravivõimalusi kasutama, et saada see üks lapski kätte! Koguaeg tiksub kuklas pomm - sa pead kiiresti saama, muidu jääd ilma. Elad ilusas kodus, aga see on tühi tulevikust… Sul on ilus sissetulek, aga sul pole selle investeeringuid kellelegi edasi anda… Sul on aega töö kõrvalt, aga pole seda enda tulevikuga jagada… Valus.
Pole ime, et meil riigis on nii palju perekondi katki läinud, inimesi, kes on vaimselt laastatud laste teemal. Aastad ja miljonid raisatud!
Selliseid DNA analüüse tuleb teha võimalikult vara. Jah, alati jääb ju see teema, kas inimene ise tahab teada 20-aastaselt, et by the way - sa PEAD loobuma kiiremast suuremast sissetulekust, ilmselt ka kiiremini oma kodu saamisest, et saada vähemalt see üks lapski!
Riik ei saa nuriseda, et meil vähe lapsi sünnib. Me inimesed ei ole piisavalt teadlikud, et järjest mürgisem elukeskkond, elustiili valikud ja kehv geenimaterjal ei lasegi saada järeltulijaid.
Peaaegu kraad käes
Nagu juba mainisin, siis lapse esimesed seitse eluaastat saad ülikoolis õppida lahjema koormusega. Ei pea õppima 30 EAP-d poolaasta jooksul. See on täiesti arusaadav, et laps on haige ja ka õppiv lapsevanem jääb kergemini haigeks haige lapse kõrvalt. Tekivad puudumised ja ainete läbimiseks ei jõua ajaliselt kõike esitada.
Proovid jälle uuesti uuel aastal ja uuel aastal.
Laps saab seitse. Nominaalaega oli kulutatud 4 aastat viiest, aga tegemata või pooleli aineid oli rohkem kui ühe aastaga oleks jõudnud ära teha!
Mis nüüd saab! Loed õppekorraldusreegleid.
Sul on võimalus võtta akadeemilisi puhkuseid omal soovil ja tervislikel põhjustel. Üks aasta on süsteem niipidi, et akadeemilisel puhkusel olles võid õppida, teinekord ei või. Jama.
Aga ka akadeemilisel puhkusel ei saanud õppida täiskoormuselgi. Sai läbida maksimaalselt tasuta 15 EAP-d. 6 EAP-d on tavaline inseneri õppeaine, see tähendaks kui 3 ainet x 6 EAP = 18 EAP-d, no 15 EAP-d maha ja maksan 3 EAP eest. EI! Sa saad kas 2 ainet tasuta või võtad 2 tasuta ja kolmanda eest maksad.
Kaks ainet semestris ei jõua ju kuhugile! See teeb heal juhul 3 akadeemilist aastat x 2 semestrit aastas x 2 ainet semestris = 12 ainet. 12 ainet x 6 EAP-d aine = 72 EAP-d. Kolme aastaga saad teha ~1 aasta jagu aineid. Aga inseneriõpe on kokku 300 EAP-d.
Kolm aastat akadeemilist, mis jäid COVID-19 aega, kus õppimine oli üldse katkendlik - sa ei läbi 72 EAP-d aineid kokku. Lasteaiad olid tööst maas ja laps vaid kodus. Kõik ained ei toimunud täielikult e-õppena kogu poolaasta vältel. Meil ei saa võtta ka tervet last loengutesse või eksamitele kooli kaasa. Kõikides ülikoolides pole lastetubasidki. Töötajate ruumi ka koguaeg jätta ei saa. Inseneri loengud võivad kesta ka 5h. Laps ei saa olle sellises keskkonnas.
Lisaks ju tööl käimine ka!
Liigud nagu tigu oma ainete sooritamistega
Akadeemiliste puhkuste järel avastad jälle õppekorraldusreeglistest, et pole seal keegi mõelnud lapsevanemate peale. Viiest aastast nominaalajast on alles jäänud aasta, aga aineid veel teha koos lõputööga üle aasta. Mis saab?
Hakkad maksma! Ja mitte vähe. Toon näite. 100 EAP jagu kraadist puuduolevaid aineid. Hinnakirjast vaatad, et 1 EAP läheb maksma 55€. Jah, inseneeria on kallis lõbu. Puuduolevatest ainetest lahutad maha nii palju EAP-sid kui nominaalaega veel on, ehk lõputöö 30 EAP-d ja ühe semestri 30 EAP-d. 100-30-30= 40 EAP-d puudu. See teeb 40 EAP x 55 €/EAP = 2200 € semestris.
Ahjaa, kuna liigud oma õppega aeglasemalt kui su kaastudengid ja ülikoolis armastatakse muuta õppekava iga aasta, siis jääd iga aastaga maha. Selgitan. Iga-aastased muudatused toovad kaasa ainete liitmisi või sisu lahku löömisega eraldamisi. Tuleb juurde uusi kohustuslikke aineid ja vanad kohustuslikud ained võetakse maha. See pidev sigri-migri toob nõiaringi, kus sul on järjest rohkem kraadiks vaja aineid läbida. Eks kui arvasid kraadist puudu olevat 100 EAP-d, võib see hoopis olla 150 EAP-d. Ehk 150-30-30= 90 EAP-d ja 90 EAP-d x 55€/ EAP = 4950 € semestris.
Mida tähendab semestris? Sa maksad niikaua, kui on need ained läbimata või kui saad eksmati. Aasta jagu nominaaliga tudeng täiskohaga töö ja koolimineja kõrvalt ei jõua elus ees 150 EAP-d tehtud. Nii, et 4950 € kangutad välja kohe, kui laps 7-aastaseks saab ja olenevalt palju uuel semestril jõuad aineid sooritada, siis 4950 €- see ainete maht maha. Ütleme, et olid tubli ja tööandja lubas koolitundides osaleda - jõuad 30 EAP-d ära teha. 90 EAP-d-30 EAP-d = 60 EAP-d ikka puudu ja kõmaki võidad 60 EAP-d x 55 €/EAP = 3300 € veel maksta. Ja ikka veel 60 EAP-d tegemata.
Võta kuidas tahad, aga ei ole mõistlik peale lapse 7-aastaseks saamist ülikoolis oma viimast nominaalaaega ära kulutada ning maksta end vaeseks. Lapse erakooli aastamakski on odavam, kui sinu poolsemestri kulud.
Jah, õppelaen ka ei aita. See on Eestis tilluke ja jätab su konkreetsel juhul ikkagi nõiaringi.
Mis siis edasi saab?
Võid ju ka proovida Töökassast toetust küsida, aga kui töötad ehitusinsenerina, siis on palk üle piiri ja mingit toetust ei saa. Sama ka, kui eksmatrikuleerimisest on alla aasta möödas. Ei usu, et ka tööandja tänases turusituatsioonis selliseid kulutusi tahaks töötajale teha.
Võtadki paberid koolist välja ja teed aastate jooksul avatud õppe kaudu puuduolevad ained ära. Lootuses, et õppekava väga palju ei muudeta ja kunagi saad uuesti immatrikuleerida ülikooli samale erialale, lõputöö ära kaitsta ja tunnistusele järgi minna.
Siin kohas peab igaks juhuks ära mainima, et iga asi, mis on VÕTA-ga arvestatud, võtab omakorda lõivu rahakotist. Iga varasemalt sooritatud aine ülekandmine röövib 15 €. Ma loodan, et süsteem pole nii rumal, et kõik need 300 EAP-de jagu aineid pead veel lõpuski läbikorrutama VÕTA lõivuga! Circa 45 ainet = 675 €, lihtsalt et saada lõputunnistus? Hope not.
Reaalsus on aga hoopis teises suunas.
Inimene jääb tööle küll samale erialale ja teenib riigi keskmisest paremat palka, aga ei jätka ülikoolist ainete sooritamist. Tulevad muud koolitused muudelt koolitajatelt ja tööandja soovid.
Elu läheb edasi ja meil on selliseid insenere nii mehi kui naisi. Kraadita, täisvolitusteta aga täiesti tegevad.
Kahetseda saan vaid aja raiskamist ülikooli bürokraatia peale
Olen teinud ka hiljem regulaarselt terviseanalüüse, et uurida hetkeseisu oma viljakuse maailmas. Need vaid kinnitavad juba teadaolevat infot. Ma ei taha veeta oma elu järeltulijata ja tegin õige otsuse. Õnnelik ei ole ainult mina. Õnnelikud on ka vanavanemad. Õnnelik võiks olla ka riik, sest laps on ju tulevikus maksumaksja.
Õnnelik ei ole ma vaid selle üle, et lootuses ühe paberi järgi, olen pidanud topelt aega kulutama ühele ja samale ainele ülikoolis ülikoolisüsteemi jäikuse tõttu. Korda nii mitmeid aineid.
Olles olnud terve elu eeskujulik õpilane ja omandanud iseharimise elustiili, oleks võinud lihtsalt lugeda kirjandust ja käia kiirematel kursustel, kellegi mentorluse all selgeks teinud enda suuna. Eks ise õppides õpid ka pikemaks ajaks ja saad teadmisi kohe praktikas ära testida.
Minu elu seisma ei jää ja mingi paberi puudumine mind ei peata. Loen pidevalt juurde ja väga laialt erinevatest teemadest. Ülikool on mind õpetanud usaldama teaduslikku ja tõestatud infot. Samas elu on mind õpetanud, et alati teooriast ei piisa ja on vaja sama ala inimestelt juurde kuulata, mis toimib ja mis mitte. Meie riik on täis bürokraatiat, mis igast suunast natukenegi rohkem ettemõtlevaid ja tegusaid inimesi käest seovad.
Minusugused inimesed võitlevad vastu ja olgu minu sõnum selge - kui tahate kodanikele järeltulijaid ja haritud töötajaid ilusate hariduslike tiitlitega - liigutage oma kammitsevaid köisi ja laske inimesel rohkem valikuid teha.
Minu ettepanekud riigile
Integreeritud õppeajaga õppekavasid on meil Eestis ka muid, kui inseneeria. Arstid õpivad põhiõppes 6 aastat. Ma saan aru, et 3+2 või 3+3 aasta süsteemid ei pruugi töötada neil aladel, aga mingi leevenduse võiks ikkagi sisse viia. Olen oma elust 17 aastat ülikoolis õppinud ja mul ei ole mitte ühtegi kraadi. Naeruväärne. Võin vaid ainete liste näidata ja kogemuste alla need lahterdada.
Kas ülikool peab olema jäik? Antiikaeg oma kuue samba ülikoolisüsteemiga on igavikku jäänud. Meil rajatakse erakoole. Isegi mu laps käib erakoolis, et saada õpet vastavalt oma andekusele ja jõuda elus kaugemale kui tavaline. Kas peame tähtsustama keskmist inimest ja keskmisi süsteeme? Kas E-riik tähendab E-hindeid ka ülikoolis? Et kui tahad kraadi kätte saada, tee hästi minimaalselt hoopis ained ära, aga saad vähemalt kraadi. Iseasi, kas sellistega teised eriala paremini omandanud koos tahavad töötada. Mulle küll ei meeldi nende lohakus ja nende tagant pidevalt vigu parandada. On erandeid, aga halb keskmine hinne näitab inimese distsipliini, hoolsust. Kas tahad endale südameoperatsiooni läbi viima arsti, kelle keskmine hinne koolis oli kasin. Pooltel juhtudel teeb õiged valikud seal operatsioonisaalis sinu sees nokitsedes ja pooltel juhtudel valed? Pooltel kordadel paneb diagnoosi valesti ja pooltel õigesti? Ups, sa ei vajanudki tegelikult seda südameoperatsiooni! Sul olid tegelikult lihtsalt kõrvetised, sest sõid liiga tihti happelist toitu. Või insener arvutab olulise posti koormused valesti ja ups -Riia Maxima 2.0. Jah, arst teeb vea ja tapab ühe inimese. Insener teeb vea ja tapab kordades rohkem inimesi.
Pole normaalne, et terve lapsevanem peab võtma välja akadeemilised puhkused tervislikel põhjustel, et pikendada enda jaoks tasuta õppeaega.
Pole ka normaalne, et lapsekasvatamise tõttu akadeemilisel puhkusel õppides saad läbida vaid 15 EAP-d ehk läbida aineid poole koormusega.
Pole ok, kui inseneerias on ained enamasti 6 EAP-d ja 15 EAP sees saad vaid 2 ainet tasuta teha. Liigsed 3 või rohkem EAP-d sunnivad tudengit kõrvalt avama avatud ülikoolis õppimise konto ja sealtkaudu maksma läbitud õppeaine eest ja lisaks veel VÕTA tasu, et see aine oma läbitud ainete listi üle kanda.
On teada, et lapsed on haigemad novembrist-aprillini ehk kõige magusamal ülikooli õppetöö ja eksamite ajal. Lapsevanemad saavad seetõttu kevadsemestril läbida rohkem aineid kui sügissemestril.
Lapsevanemana ja tööl käijana soovin näha võimalust ainete kaupa kiiremalt õppida kui 16- nädala süsteemiga. On olemas poolsemestrid. Näiteks geenitehnoloogidel ja juuras. Miks mitte kirjutada kokku e-kursus kiirematele tudengitele. E-kursuste loomine ei ole täna raske. Sel samal kodulehel on peidus parooli taga e-kursused, mida olen nädalavahetuseti ise üles ehitanud. Neist räägin mujal, sest pole mõeldud Eesti turule. Ülikoolil on oma Moodle, kus on veel lihtsam seda teha.
Jah, on aineid, mis nõuavad praktiliselt laboris või väljas millegi läbimängimist, aga olgem ausad - neid on ikka murdosa ja kokkukoondades praktikumid ühte lühemasse perioodi, saaks neid kähku ära teha.
COVID-19 ajal lindistasid õppejõud oma loenguid, aga nii kui viirus tahaplaanile jäi, on järsku need ära unustatud. Ülikool sunnib jälle kohal käima ja lapsevanemad töö kõrvalt seda teha alati ei saa. Või kujutad sa ette loenguruumi, kus väikesed lapsed oma nohu-köhadega taga kilkavad ja mängivad?
Kaugõpe. Ehitusinseneriks kaugõppe korras saab õppida vaid Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Sealt saadav kraad, aga ei luba inseneril igasuguseid hooneid projekteerida, kuna õpe kestab aasta vähem. Kui tahad täisvolitust, oled sunnitud eraldi kandideerima Tallinna Tehnikaülikooli magistrisse. 4+2 aastat õppimist. Ei sa ei ole targem 1 aasta võrra siis. Oled sama pulga peal.
Lastetoad. Lapsevanemast tudeng ei saa last jätta näiteks viieks tunniks õhe loengu pärast üksi koju. Lapsehoidja võtmine jääb rahalise seisu või reageerimiskiiruse tõttu tegemata. Lastetoad pakuksid lapsele loengute vahel väikest arengu ja lõbu-boosti. Loengus nutikas istumine ei ole ok. Ja lihtsalt joonistamine, muutub üsna pea igavaks. Mu kaastudengid on näinud mind loengute vahel lapsega õues jooksumänge mängimas.
Töötavad lapsevanematest tudengid võiksid olla ka kaitstud tööandja poolt. Tööandja ei lase niisama kergelt töö ajast tudengit kooli. Need tunnid tuleb teha tasa. Aga on ka tööandjaid, kes ei lase tööajast ära tööülesannete iseloomu pärast - neid saab teha vaid siis, kui tudengil loengud on. Jah, aitab töökoormuse vähendamine 40-lt töötunnilt näiteks 32 tunni peale, aga see toob kaasa olulise rahalise kao. Raha aga on peredel alati vaja. Raha riigil kunagi üle ei ole. Iseasi muidugi, kas tööandja huvitatud on.
Alati võib ka ju töötavate vanavanemate peale mõelda. Kui sajandeid on küla aidanud last kasvatada, siis nüüd elame ajastul, kus iga pere on omaette küla ja kui selles pisikeses külas error juhtub olema, põleb külake maha. Riik saab propageerida vanavanemate tähtsust peres. Pere on tähtsam, kui raha. Koosolemine on tähtsam kui üksinda kulgemine. Järeltulev põlvkond vajab tarkusi ka vanavanematelt. Neid saab aga vaid koos aega veetes. Lapsevanem koolis ja laps vanavanemaga. Vahet pole kas vanaisa või vanaema. Mõlemad on tähtsad. Kahju vaid, kui peres on vanavanemaid, kes ei taha veeta aega oma lapselapsega. (Siinkohal mainin kohe ära, et mulle on mu ema väga palju abiks olnud, aga ta on seda saanud teha võimaluste piires ehk mitte igal hetkel kui laps haigestus.)
Isad ei ole maailmanabad peredes. Meil on siiani mõttemall, et mees toob leiva ja naine on kuss. Ei taha nad mõelda kaugemale. Kui naine saab kraadi kätte, on ju sissetulek peres suurem. Kaks sissetulekut on ju parem kui üks. Ei. Väikest ebamugavust lühiajaliselt ei taluta, et pärast pikalt koos paremat elu nautida. Mõeldakse vaid endale. Riik on oma elatisabi süsteemiga nagunii jalga tulistanud. Rääkimata ühtse pere väärtustamise propageerimisest. Pere ei ole enam selline kui vanasti. Pere on täna väga dünaamiline ja mõlemal vanemal peavad olema võimalused ja on ka kohustused perele kasu tuua.
Kui riik lubab tasuta kõrgharidust, siis olgu see kõigile. Olgu see paindlikum. Jah, on kallis ülal pidada, aga ärge siis lubage tasuta! Annan sulle võimaluse, aga oih enne õppe lõppu maksa ikka täie rauaga…
Tänasel päeval olen nagunii harjunud kõige eest maksma. Olgu see minu või lapse haridus. Olgu see bussiga tööle minnes või tervishoiuteenust erakliinikust tellides. Mul ei ole kahju rahaliselt panustada. Aga ma ei salli mõttetuid lubadusi!
See postitus ei ole kellelegi juhiseks, et võtke nüüd paberid koolist välja või ärge minge üldse kõrgharidust omandama. Nagu ma ütlesin - ma omandan teadmisi ikka edasi, aga lihtsalt omadel tingimustel/võimalustel. Kui saan mõne koolituse kiirelt kätte USA-st, siis vot võtangi sealsest ülikoolist neti teel aineid. Või kui tööandja ei soodusta tema jaoks kallist koolitust võtma või isegi selle läbimiseks vaba päeva andma, siis võtan töökoormust ses ettevõttes vähemaks/lahkun ja lähen õpin ikkagi omal käel ära.
Ma liigun edasi. Mind ei peata ükski büromägi (bürokraatia, piirangute suur hulk). Ma lihtsalt võtan vastutust enda ja oma pere arengu eest ja liigun edasi. Jah, on raskem, aga saan hakkama.
Loodan, et leidsid midagi huvitavat siit. Kui see postitus aitab kasvõi üht inimest oma elu parendamisel, on see väike kirjutamise ja avalikustamise ajakulu täiega end ära tasunud.
Sinu,
CK
Written in stone
Every rule, every word
Centuries-old and unbending
Stay in your place
Better seen and not heard
Well now that story is ending
Cause I
I cannot start to crumble
So come on and try
Try to shut me and cut me down
I won't be silenced
You can't keep me quiet
Won't tremble when you try it
All I know is I won't go speechless
Speechless from Aladdin 2019 Disney
*Hinnakirjad ja õppekorralduseeskirjad on ajas muutuvad. Kajastatud on ühe isiku ülikoolis õppimise ajal kehtinud tingimusi.
